Kui sa tema häält kuuled - jookse.
Kui sa teda näed - on juba hilja!
1976.a. Ford Transit Mk1
Pruudile on see auto lapsepõlve kõige emotsioonirikkam ja enim meelde jäänud osa. Perekonna sõiduvahendiks on ta olnud juba 20aastat. Viimastel aastatel on ta nautinud päikest, värsket õhku ja puhkust.
Esimesed mälestused autost ulatuvad tagasi aega, kui ta oli 4-5aastane ning sõitis pea igal hommikul vanematega Nõmme turule. Ükski päev ei võinud enne alata, kui tunniajane uni auto tagaistmel oli tehtud ning ere päike aknast sisse paistis.
7sena mäletab pruut vennaga turvavöö pärast kaklemist. Esialgu selles autos tagaistet vist ei olnudki. Seda aga seni, kuni isa selle ise paigaldas ning ka turvavööd kinnitas. Ainukeseks mureks kujunes igakordne sõda selle üle, kes end traksi panna saab. Mõlemad olid siis ju kasvueas.
Kõige muhedam hetk oli see, kui pruudi ema rääkis talle sellest, kuidas üks väike laps linnas näpuga auto suunas näitas ja ütles: "Emme! näe, vanaaja auto!"
Nüüd on selle auto nooruspäevadest möödunud aastaid ning ilmahammas on tema peal veidi vingerpusse mänginud. Kannatada on saanud vaid auto välimus ning seetõttu ei ole temaga suurt muret. Häält teeb ta endiselt nagu ehtne "vanamuti hirm." Märkimata ei saa jätta ka teisi imerelvi, millest lähemalt kuulete juba pulmapäeval:)
This is our wedding car:)
It has played a very important part in the brides life and will also take an honourable place in the wedding.
***Lisainfo ja pildid töös olevast autost pruudi blogis -> siin
